Ehituslikud kahjustused
Niiskuskahjustused hoonetes
Niiskuskahjustus tekib siis, kui vesi või ebasobivad niiskustingimused põhjustavad materjalis, konstruktsioonis või hooneosas ebasoodsa muutuse. Kahjustuse kõrvaldamiseks ei piisa märja koha kuivatamisest või nähtava jälje parandamisest. Oluline on välja selgitada, kust niiskus pärineb, kuidas see konstruktsiooni liigub ja miks konstruktsioon ei kuiva piisavalt.
Niiskus ise ei näita veel, kust vesi tuli ega milline kahjustus on tekkinud.
Märgumine ≠ niiskuskahjustus
Märgumine on protsess, mille käigus materjal või konstruktsioon saab vett juurde. Niiskusseisund kirjeldab objekti olukorda niiskuse seisukohalt kindlal ajahetkel või ajavahemikul. Niiskuskahjustus tähendab, et vee või ebasobivate niiskustingimuste mõjul on juba tekkinud ebasoodne muutus.
Märgumine → niiskusseisundi muutumine → võimalik niiskuskahjustus.
Ühekordne märgumine ei põhjusta iga materjali puhul automaatselt kahjustust, kui vesi eemaldatakse kiiresti ja konstruktsioon saab kuivada. Korduv või pikaajaline märgumine, niiskuse akumuleerumine ning piiratud kuivamisvõime suurendavad kahjustuse tekkimise võimalust.
Niiskusrežiim kirjeldab märgumise ja kuivamise muutumist ajas. Seetõttu ei pruugi üks kuiv mõõtetulemus välistada varasemat, perioodilist või konstruktsiooni sees jätkuvat niiskusprobleemi.
Kuidas niiskus konstruktsiooni satub?
Niiskuse allikad ja liikumisteed võivad olla erinevad ning samas kahjustuspiirkonnas võib mõjuda mitu allikat korraga.
1. Vesi väljast
- katuse, fassaadi, akna, ukse, liite või läbiviigu kaudu sisenev sademevesi;
- puudulikud või kahjustunud veeplekid, rennid ja vihmaveetorud;
- maapinna ebasobiva kalde tõttu hoone suunas voolav vesi;
- pinnasevesi, mis liigub või ajutiselt koguneb hoone ümbruse pinnases;
- kõrge põhjavee mõju maa-alustele konstruktsioonidele;
- puudulik või mittetoimiv drenaaž ja hüdroisolatsioon;
- kapillaarselt poorsesse materjali liikuv vesi.
Sademevesi, maapinnal voolav vesi, pinnasevesi ja põhjavesi ei ole sünonüümid. Nende päritolu, liikumine ja konstruktsioonile avalduv mõju on erinevad ning sellest sõltub ka parandamise viis.
2. Vesi hoone seest
- vee- ja kanalisatsioonitorustiku või seadme leke;
- märgruumi veetõkke, trapiliite või läbiviigu puudus;
- veeavarii;
- kütte- või jahutussüsteemi rike;
- kasutamisega seotud otsene märgumine, näiteks pesu-, duši- või puhastusvesi;
- väike pikaajaline leke, mis ei ole nähtav, kuid märgab konstruktsiooni kestvalt.
3. Veeaur ja õhuniiskus
- veeauru kondenseerumine külmal sisepinnal;
- veeauru kondenseerumine konstruktsiooni sees;
- hoone kasutamisest tulenev suur niiskuskoormus;
- puudulik või valesti toimiv õhuvahetus;
- sooja ja niiske õhu liikumine läbi konstruktsiooni ebatiheduste;
- konstruktsioonikihtide niiskustehniliselt ebasobiv järjestus;
- kuivamist takistavad tihedad katte- või viimistluskihid.
Veeaur võib konstruktsioonis liikuda nii difusiooni kui ka õhuvooluga läbi ebatiheduste. Seetõttu tuleb niiskusprobleemi hindamisel vaadelda koos ruumi kasutust, ventilatsiooni, pindade temperatuure, konstruktsiooni õhutihedust ja konstruktsioonikihtide ülesehitust.
4. Ehitamise või rekonstrueerimisega konstruktsiooni jäänud niiskus
- betooni, krohvi, tasandussegu ja muude märgprotsesside vesi;
- märgade või ebapiisavalt kuivanud materjalide kasutamine;
- ehitusaegne sademevee või lume mõju;
- märgunud materjalide sulgemine konstruktsiooni;
- põranda- või seinakatte paigaldamine enne aluskihi piisavat kuivamist;
- ehitusaegse kütte, kuivatamise või ventilatsiooni puudulikkus.
Ehitustegevusest tulenev niiskus ei ole alati ehitusviga: osa vett on märgprotsessides tehnoloogiliselt vajalik. Kahjustuse risk suureneb siis, kui kuivamiseks ei jäeta piisavalt aega või niiskus suletakse tundliku materjali või tiheda kihi alla.
Millised tunnused võivad viidata niiskuskahjustusele?
Niiskuskahjustuse võimalikud tunnused:
- märgunud, tumenenud või ebaühtlase tooniga pind;
- värvi, tapeedi või muu pinnakatte pundumine ja irdumine;
- krohvi, tellise või muu mineraalse materjali murenemine;
- materjali või mitmekihilise süsteemi kihistumine;
- puidu paisumine, kahanemine, kaardumine või muu deformeerumine;
- põrandakatte kerkimine või liimühenduse nõrgenemine;
- soolade kristalliseerumisele või soolakahjustusele viitavad muutused;
- märja poorse materjali külmumis-sulamiskahjustus;
- betooni pragunemine või pinnakihi eraldumine armatuuri korrosiooni piirkonnas;
- hallituse või kirbe seenelõhna esinemine;
- puidu pehmenemine, pragunemine või muud puidumädaniku tunnused.
Kahjustuse tunnus ≠ kahjustuse põhjus. Tunnus on see, mida näeme, mõõdame või muul viisil tuvastame. Põhjus vastab küsimusele, miks kahjustus tekkis. Näiteks irdunud krohv võib olla seotud lekke, pinnasevee, soolade, külmumis-sulamistsüklite või mitme teguri koosmõjuga.
Ka mõõteseadme kõrgem näit on esialgu uuringutulemus, mitte automaatselt tõend kindla niiskuse allika kohta.
Miks niiskuskahjustused tekivad?
Niiskuskahjustus kujuneb tavaliselt siis, kui konstruktsiooni või materjali satub vett rohkem või pikema aja jooksul, kui sealt jõuab eemalduda. Märgumise põhjus ja piiratud kuivamisvõime võivad olla võrdselt olulised.
Kahjustuste võimalikud tekkepõhjused:
- konstruktsiooni rike või vananemine;
- ehitus- või rekonstrueerimisviga;
- ebasobiv materjal või konstruktsiooniline lahendus;
- veeleke või veeavarii;
- puudulik sademevee ärajuhtimine;
- puudulik drenaaž või hüdroisolatsioon;
- madala pinnatemperatuuriga piirkond;
- konstruktsiooni ebapiisav õhutihedus;
- veeauru liikumise seisukohalt ebasobiv konstruktsioon;
- puudulik või tasakaalustamata ventilatsioon;
- konstruktsiooni piiratud kuivamisvõime;
- ehitamise ajal konstruktsiooni jäänud liigne niiskus;
- hoone kasutuse muutumine või tavalisest suurem niiskuskoormus;
- hoolduse puudumine või kahjustuse hiline avastamine.
Kahjustusel võib olla mitu omavahel seotud põhjust. Näiteks akna ümbruse kahjustus võib kujuneda koosmõjus madala pinnatemperatuuri, õhulekke, suure siseõhu niiskuskoormuse ja puuduliku õhuvahetusega.
Kas külmasild tähendab niiskuskahjustust?
Ei. Külmasild on välispiirde piirkond, kus soojus liigub intensiivsemalt kui kõrvalasuvas konstruktsioonis. Külmasild ei ole veeauru kondenseerumise, hallituse ega niiskuskahjustuse sünonüüm.
Külmasilla piirkonnas võib sisepinna temperatuur olla madalam. Kui pinna temperatuur ja siseõhu niiskustingimused viivad pinna lähedal oleva õhu küllastuseni, võib tekkida veeauru kondenseerumine. Hallitusseente kasvuks võivad sobivad tingimused kujuneda ka enne nähtava vee tekkimist.
Termograafia võib näidata pinnatemperatuuride erinevusi ja aidata leida täiendavat uurimist vajavaid piirkondi. Termokaamera ei mõõda otseselt materjali niiskust ega kinnita üksinda külmasilla põhjust.
Niiskuskahjustus ≠ biokahjustus
Niiskus võib kahjustada materjali otseselt või luua sobivad tingimused bioloogilise kahjustaja arenguks.
- Niiskuse toimel võib materjal paisuda, kaarduda, irduda, kihistuda või mureneda.
- Märg mineraalne materjal võib kahjustuda soolade kristalliseerumise või külmumis-sulamistsüklite tõttu.
- Niiskus võib soodustada metallelementide ja betooni metallist armatuuri korrosiooni.
- Ebasobiv niiskusseisund võib luua tingimused hallitusseente või puitu lagundavate seente kasvuks.
Hallitus ja puidumädanik on bioloogilised protsessid, mitte niiskuskahjustuse sünonüümid. Niiskuse põhjuse kõrvaldamine on nende lahendamisel keskne, kuid vajaduse korral tuleb eraldi määrata ka biokahjustuse liik ja ulatus.
Hallitus hoones → Puitu lagundavad seened hoonetes → Majavamm – tunnused, põhjused ja tõrje →
Kuidas on niiskus seotud soolakahjustustega?
Soolakahjustused esinevad eeskätt poorsetes mineraalsetes materjalides, näiteks tellises, looduskivis, mördis, krohvis ja betoonis. Vesi võib lahustada materjalis, pinnases või muus niiskuse allikas olevaid soolasid ning transportida neid materjali poorides. Kui niiskustingimused muutuvad ja vesi aurustub, võivad soolad uuesti kristalliseeruda.
Kui kristalliseerumine toimub materjali poorides, võivad tekkivad pinged põhjustada:
- pinna pulbristumist ja murenemist;
- krohvi või värvikihi irdumist;
- materjali kihistumist;
- tellise, kivi või betooni pinnakihi eraldumist;
- parandatud pinna korduvat kahjustumist.
Materjali pinnal olev hele kirme võib olla soolade väljakristalliseerumise tunnus, kuid iga hele laik ei ole automaatselt soolakahjustus. Samuti ei näita soola välimus üksinda, kust niiskus pärineb või milline sool materjalis on.
Soolakirme ≠ soolakahjustus ≠ niiskuse põhjus.
Soolakahjustuse hindamisel tuleb välja selgitada:
- kust pärinevad vesi ja lahustunud soolad;
- kuidas niiskus materjalis liigub;
- kas soolad kristalliseeruvad pinnal või materjali poorides;
- kui sügavale ja ulatuslikult on materjal kahjustunud;
- kas konstruktsioon saab pärast niiskuse põhjuse kõrvaldamist kuivada;
- kas enne parandamist on vaja määrata soolade koostis või sisaldus.
Ainult soolakirme harjamine või kahjustatud krohvi ülevärvimine ei lahenda probleemi, kui niiskuse juurdevool ja soolade transport jätkuvad. Puhastamis-, saneerimis- ja viimistluslahendus valitakse pärast veeallika, materjali ning kahjustuse ulatuse hindamist.
Kas kõrge õhuniiskus tähendab, et konstruktsioon on märg?
Ei. Õhu suhteline niiskus ja materjali niiskusesisaldus on erinevad suurused. Näiteks ruumi õhu suhtelise niiskuse näit 70% ei tähenda, et seina või puidu niiskusesisaldus on 70%.
Õhu suhteline niiskus näitab, kui lähedal on õhus oleva veeauru hulk sellel temperatuuril küllastusolukorrale. Materjali niiskusesisaldus kirjeldab materjalis oleva vee hulka ning selle määramine sõltub materjalist ja mõõtemeetodist. Puidu, betooni, krohvi ja müüritise protsentväärtusi ei saa omavahel otse võrrelda.
Puit on hügroskoopne: selle niiskusesisaldus muutub ümbritseva õhu temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõjul. Muutus ei toimu hetkega ning konstruktsiooni pinna ja sisemise osa niiskusseisund võivad erineda.
Üks mõõtetulemus kirjeldab konkreetset kohta, sügavust ja mõõtehetke. Tulemuse tähenduse hindamiseks tuleb teada kasutatud meetodit, mõõtesügavust, materjali ning ümbritsevaid tingimusi.
Tööprotsess
Kuidas niiskuskahjustust hinnatakse?
Niiskuskahjustuse hindamine ei piirdu märja koha leidmisega. Uuring peab seostama nähtavad tunnused, konstruktsiooni ülesehituse, vee võimalikud allikad ja liikumisteed, mõõtmised ning materjalide seisundi.
01.
Esmane hindamine objektil
Vaadeldakse kahjustuse tunnuseid, asukohta ja nähtavat ulatust, konstruktsiooni ülesehitust ning võimalikke vee liikumisteid. Kogutakse teave varasemate lekete, veeavariide, remonditööde, hoone kasutuse, kütte ja ventilatsiooni ning probleemi perioodilisuse kohta.
02.
Mõõtmised ja konstruktsioonide uuringud
Uuringu-
03.
Niiskuse päritolu ja liikumise hindamine
Eristatakse võimalikud allikad ja protsessid: sademevesi, maapinnal voolav vesi, pinnase- või põhjavesi, torustikuleke, kasutusvesi, ehitustegevusest tulenev niiskus, veeauru kondenseerumine, difusioon ja õhuleke. Hinnatakse, millal ja millistel tingimustel märgumine toimub ning kuhu vesi edasi liigub.
04.
Tulemuste analüüs
Hinnatakse kahjustuse põhjust ja ulatust, materjalide ning konstruktsiooni seisundit, kuivamisvõimet ja niiskustehnilist toimivust. Tulemuste põhjal määratakse vajalikud lekke kõrvaldamise, kuivatamise, avamise, parandamise ja taastamise tööd ning järelkontroll.
Niiskusmõõtmine ei ole diagnoos. See on üks osa kahjustuse põhjuse väljaselgitamisest.
Millal kasutatakse niiskusseiret?
Niiskusseire tähendab niiskusega seotud suuruste korduvat või pidevat mõõtmist ja dokumenteerimist. Selle väärtus seisneb muutuse nägemises ajas, mitte ainult ühe mõõtehetke tulemuses.
Niiskusseire võib olla põhjendatud näiteks siis, kui:
- kahjustus või märgumine tekib perioodiliselt;
- probleem sõltub aastaajast või ilmast;
- kahtlustatakse veeauru kondenseerumist;
- leke ei ole objekti ülevaatuse ajal aktiivne;
- hinnatakse märgunud konstruktsiooni kuivamist;
- kontrollitakse pärast parandamist, kas niiskuskoormus on vähenenud;
- ühe mõõtmise põhjal ei saa niiskusrežiimi hinnata.
Seireks valitakse küsimusele vastavad mõõtepunktid, seadmed, mõõtevahemik ja periood. Õhu temperatuuri ja suhtelist niiskust, pinnatemperatuuri või materjali sisemisi niiskustingimusi ei käsitleta ühe ja sama näitajana.
Millal on vaja laboratoorset uuringut?
Niiskuskahjustuse põhjuse väljaselgitamisel ei ole laborianalüüs tavaliselt esimene ega keskne meetod. Vee päritolu ja liikumist hinnatakse eeskätt objekti, konstruktsiooni, mõõtmiste ning niiskusrežiimi põhjal.
Laboratoorne uuring võib olla vajalik, kui niiskuskahjustusega kaasneb kahtlus:
- hallitusseente kasvule;
- puitu lagundavale seenele;
- majavammile;
- muule biokahjustusele;
- materjali või sadestise koostisele, kui see mõjutab kahjustuse hinnangut.
Laborit kasutatakse siis, kui kahjustaja või proovi koostise määramine aitab vastata konkreetsele uuringuküsimusele või tulemust on vaja dokumenteerida. Laboritulemus ei määra üksinda vee allikat, niiskuskahjustuse ulatust, konstruktsiooni kuivamisvõimet ega kandevõimet.
Laboratoorseid uuringuid teostab meie partner Eesti Mükoloogiauuringute Keskus (EMÜK).
Mida teha pärast niiskuskahjustuse avastamist?
Nähtava tagajärje parandamisest üksi ei piisa. Näiteks lekkiva toru korral ei ole lahendus ainult märgunud krohvi asendamine ning hallituse puhastamine ei ole piisav, kui veeauru kondenseerumist või muud märgumist põhjustav olukord jääb alles.
Tavapärane tööjärjekord on:
- selgitada välja niiskuse allikas;
- määrata vee või veeauru liikumistee;
- hinnata kahjustuse tegelikku ulatust;
- peatada leke või vähendada muud niiskuskoormust;
- tagada konstruktsiooni kontrollitud kuivamine;
- hinnata kahjustatud materjalide seisundit ja biokahjustuse võimalust;
- puhastada, parandada, tugevdada või asendada materjal põhjendatud ulatuses;
- taastada konstruktsiooni niiskustehniline toimivus;
- kontrollida vajaduse korral mõõtmise või seirega, et probleem ei korduks.
Ajutine kuivatamine võib vähendada niiskustaset, kuid ei kõrvalda katuseleket, torustikuriket, pinnasevee mõju, õhuleket ega valesti toimivat konstruktsiooni.
Kas märg või kahjustatud materjal tuleb alati eemaldada?
Ei. Märgumine ei tähenda automaatselt, et materjal on kaotanud oma omadused või tuleb tervikuna asendada. Samal ajal ei saa materjali säilitada ainult seetõttu, et selle pind on pärast kuivatamist kuiv.
Säilitamise, parandamise või eemaldamise otsust mõjutavad:
- materjali liik ja poorsus;
- märgumise kestus ja korduvus;
- kahjustuse sügavus ja ulatus;
- materjali omaduste ning toimivuse muutumine;
- hallituse, puidumädaniku või muu biokahjustuse olemasolu;
- konstruktsiooni kuivamisvõime;
- detaili ülesanne ja koormus;
- puhastamise, kuivatamise ja parandamise võimalikkus;
- taastamise tehniline, kultuuriline ja majanduslik põhjendatus.
Omadused säilitanud ja kontrollitult kuivatatavat materjali võib olla võimalik alles jätta. Murenema, kihistuma või ulatuslikult deformeeruma hakanud materjal, tugevuse kaotanud puit või materjal, mida ei saa vajalikus ulatuses kuivatada ja puhastada, võib vajada eemaldamist või asendamist. Kandvate konstruktsioonide ohutust hindab vajaduse korral ehitusinsener.
Leidsid hoonest märja pinna või niiskuskahjustuse?
Kirjelda, kus kahjustus asub, millal seda esimest korda märkasid ning kas see muutub vihma, külma ilma, kütteperioodi või ruumi kasutamisega. Lisa fotod kahjustusest, ümbritsevast konstruktsioonist ja võimalikest vee liikumisteedest ning teave varasemate lekete, veeavariide ja remontide kohta.
Fotod aitavad enne objekti ülevaatust olukorrast esmase ülevaate saada, kuid nende põhjal ei saa alati määrata niiskuse allikat, kahjustuse tegelikku ulatust ega konstruktsiooni sisemist niiskusseisundit. Üksikud mõõtetulemused vajavad samuti tõlgendamist koos konstruktsiooni, mõõtemeetodi ja ümbritsevate tingimustega. Vajaduse korral teeme objektil mõõtmised, konstruktsiooniuuringud ja niiskusseire ning hindame kaasneva biokahjustuse võimalust.